Lühidalt öeldes on Eesti ettevõtjad täna välisturgudel paljuski konkreetsele müügile keskendunud. Üha tiheneva konkurentsiga maailmas pole aga selline tehingule orienteeritus enam jätkusuutlik. Sellisel viisil eksportides on tarnijaid suhteliselt kiiresti ja kergelt asendatavad ning tahes tahtmata ei saa meie ettevõtjad mängida rahvusvahelises konkurentsis esimest viiulit.

Lahenduseks on rahvusvahelistumine ehk suhtepõhine tegutsemine, kus ei panustata mitte niivõrd konkreetsesse müüki, vaid ärisuhete loomisse ja hoidmisse. Kusjuures pole vahet, kas toodet või teenust müüakse oma kaubamärgi alt või mitte, kas välisriikidest kaasatakse investeeringuid või paigutatakse ise kapitali piiri taha. Suhtepõhine tegutsemine genereerib ise müüki ja käivet ning maandab samas eos äripartneri kiire väljavahetamise riskid, mida üksnes ekspordile panustamine ei võimalda.

Kui seni on meie eksportööridel olnud kahetsusväärselt sageli põhiargumendiks soodne hind, siis tänaseks on Eesti odava tööjõu maana hääbumas nii Euroopa kui ka maailma kontekstis. Lihtsalt valgevenelaste, rumeenlaste ja hiinlaste palgatasemega ei ole meil mingit mõtet konkureerida. Meie trumpideks võiks hoopis olla tarnekindlus, ärikultuur, kvaliteet või uudsus ning seda kõike õiglase hinnaga. Odava tööjõu riigid ei suuda täna kindlasti pakkuda neid väärtusi Lääne-Euroopas oodataval tasemel.

Olla Eesti ettevõte ei tähenda Eestis asumist. Meenutagem taasiseseisvumisjärgset esimest aastakümmet, kui Skandinaavia ettevõtted paljud meie edukad firmad üles ostsid. Masu taandumisega on nüüd jõudnud kätte õige hetk, mil Eesti ettevõtted võiks ise julgemini asutada filiaale ja tütarettevõtteid välisturgudel, liituda või hoopis üle võtta sihtturgude firmasid. Seda kindlasti mitte ainult Balti piirkonnas, vaid kogu Kesk- ja Ida-Euroopas ning palju laiemaltki.

Mis seni on Eesti ettevõtteid takistanud rahvusvaheliseks muutumast? Lisaks sageli prevaleerivale väikeriigi kompleksile on Eestis vaid teoreetiline rahvusvaheline turunduskompetents. Siinsed spetsid ei adu enamasti välismaiseid mastaape ja kultuurikonteksti erinevust. Sageli on siin ainsaks lahenduseks kaasata selliseid väliseksperte, kes on konkreetses regioonis või riigis suutnud ka praktikas edu saavutada.

Kindlasti kulub ära ka riigipoolne tugevam abikäsi, mille peos ei oleks ainult eksporditoetused. Kuna eksport ei ole tänases konkurentsisituatsioonis enam piisav jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks, siis on riigi roll palju laiem kui rahasüstide jagamine. Kui Eestis on oluline muuta ettevõtjate mõtteviisi ning ärgitada neid mõtlema suurelt, siis välismaal on seni jäänud puudu eeskostest ning aktiivsest meie ettevõtete huvide kaitsest nagu seda teevad arenenud lääneriigid.